Reedel, 26. veebruaril algusega kell 18 toimus Viru keskuse Rahva Raamatus Vello Ederma teose “Siin Ameerika Hääl, Washington!” esitlus. Raamatu on koostanud ja toimetanud Anne Velliste, kujundanud Rein Seppius, kirjastanud Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus. Ilmus 2016. aastal, 376 lk.
Raamat annab ülevaate Ameerika Hääle tekkeloost Teises maailmasõjas ja raadiojaama tähendusest külma sõja aastakümnetel. Vello Ederma pääses kümneaastasena isa käe kõrval Tŝehhi põrgust ja tõotas oma südames teha kõik, et Eesti saaks jälle vabaks. Alustanud noore kaastöölisena emakeelses toimetuses, tõusis ta aja jooksul Ameerika Hääle ja USA Infoagentuuri juhtkonda ning mõjutas oluliselt eriti Ida-Euroopasse suunatud saadete poliitikat.
Esitlusel kõneles oma kokkupuudetest autoriga, aga ka Ameerika Hääle kuulamise kogemusest, suursaadik Trivimi Velliste, kes on kirjutanud raamatule eessõna. Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlane ja propagandaekspert Ilmar Raag rääkis sellest, miks see raamat võiks tänapäevasest teabesõjast või propagandast huvitatutele hea lugemismaterjal olla.
Rahvast oli sel korral palju, umbes nelja-viiekümne ringis. Istekohti ei jätkunud. Kohale oli tulnud ka terve rida prominente – Vello Salo, Tunne ja Mari-Ann Kelam, Indrek Tarand jt. Kõiki ma kindlasti ei tundnud. Ka raamatu esitlejad olid väärikad.
Viibisin eestimeelses seltskonnas. Tekkis soe tunne. See oli jupike Eestimaad siin vene linnas nimega Tallinn. Saabunud üritusele trolliga Mustamäelt olin kohanud teekonnal vaid kaht eestlast. Millegipärast olen hakanud neid oma linnaskäikudel kokku lugema.
Üritus kestis umbes tund aega. Kõik sujus. Esitlejate kõnedele järgnesid sõnavõtud. Jäi kõlama vanus „kümneaastane“. Kõikide elus oli see vanus olnud oluline ja meeldejääv. Olin meeldivalt üllatunud, kuna ka minu jaoks see vanus on olnud eriline.
Mäletan seda aega. Oli saksa aeg. Elasime Palamusel. Minu isa töötuppa kogunesid patriootlikult meelestatud noored poisid, kes läksid sõtta „Eesti eest!“ Lubasid minna ainult Narva piirini. Kaugemale polevat neil asja. Mina olin neile uhke. Aeg-ajalt marssis läbi Palamuse teisigi „Eesti eest!“ võitlejaid. Meie klassijuhataja saatis meid neile lilli rinda panema.
Tänaseks on need poisid unustusse jäetud ja fašistideks tembeldatud. Uskumatu. Viimastel aastatel on poliitkutest ainult Trivimi Velliste käinud neile Sinimägedes austust avaldamas. Tahtsin talle öelda, et tema on tõeline eestlane, kes ainukesena siin veel Eesti asja ajab. Ma ei saanud hakkama. Trivimi oli pidevalt meestest ümber piiratud ja oleks olnud täiesti kohatu sinna vahele trügida. Pealegi see minu kompliment ei haakunudki tänase teemaga.
Lahkusin veidi nördinult. Noh, et ei saanud hakkama. Ootasin lifti ja järsku seisis minu ees Ilmar Raag. Keegi noormees pöördus tema poole, et kus uus film on. Mina: „Tehke film meie ajaloost.” Ilmar Raag: „Ma olen sellele mõelnud, kuid seda on raske teha.“ „Tehke uus film „1944“! Lahkusime naeratades. Loodan parimat, tõelist ajaloolist filmi.
Väljusin Viru Keskusest ja silmapilk olin jälle vene linnas. Sel korral Mustamäele sõites kohtasin kahe eestlase kõrval ka üht mustanahalist. Venekeelsed eestlased (tänapäevane poliitkorrektne väljend) saatsid mind mu koduukseni. Venekeelne lärm akna all jätkus veel hilistundidelgi.
Rinnus oli ikkagi soe tunne. Kõik pole veel kadunud. Eestlasi on veel. Tuleb nad üles otsida ja üles leida. Selliseid üritusi peaks rohkem olema. Miks neid ei reklaamita? Ka mõtteid tekkis. Kas nad seal Washingtonis on nüüd rahul? Kas sellist Eestit nad tahtsidki?
Õhtu lõpetuseks kuulasin Eesti Leegionäride laulu. Olin siis kümneaastane, kui see laul Eestimaal kõlas.
maretehlvest 