Eesti jaoks kujunesid Teise maailmasõja olulisemaks ja verisemaks lahingud Sinimägedes Punaarmee ja Saksa vägede vahel, mis kestsid 26. juulist kuni 10. augustini 1944. Meie põlvkonna jaoks olid Sinimägedes Saksa vägedes võidelnud eestlased sangarid. Vene ajal neist ei räägitud. Au sees olid Eesti Laskurkorpuse võitlejad kui vabastajad.
Kellelgi polnud kahtlust, et vabas Eestis saavad Eesti eest võidelnud väärika hinnangu. Algus oli igati ootuspärane.
Eesti Vabadusvõitlejate Virumaa ühenduse eestvedamisel püstitati 8. juulil 1994 Grenaderimäele 6,5 meetri kõrgune puurist. Igal aastal juuli viimasel nädalal hakkasid toimuma Sinimägedel mälestusüritused. Esimesel üritusel osales Eesti kaitseväe juhataja kindral Aleksander Einseln. President Lennart Meri saatis osalejatele tervituse.
Märkamatult on Sinimäed jällegi tabuks muutunud. Ei oskagi öelda, millal see päriselt juhtus. Mäletan, et 21. sajandi algul ilmus Saaremaa lehes „Meie Maa“ Malle Salupere artikkel, milles ta avaldas arvamust, et need lahingud seal polnud õigustatud. Tsiteerin Kargu Karlat 12.03. 2004 ajalehest Vaba Eesti.
„Vaata, meie teadsime, mille eest me sõdisime…Jah, meie teadsime, aga kõik siiski ei tea. Salupere Malle näiteks ei tea, vaid paneb meile just seda süüks, et Sinimägedes liiga kaua rinnet kinni pidasime….” (http://www.eesti.ca/karla-kalendrisaba-oiged-sonad-valel-ajal/article6562)
Tänapäeval on avaldatud arvamust nagu olnuks need lahingud selleks, et osa eestlasi saaks välismaale põgeneda. Viimasel ajal on avaldatud isegi arvamust, et võideldi selleks, et võimaldada sakslastel põgeneda.
„Jaan Kaplinski on kirjutanud, et lahingud Narva all ja Sinimägedes pikendasid Hitleri Saksamaa eluiga enam kui poole aasta võrra, andes aega juutide tapmiseks. …(http://jaakjuske.blogspot.com/2009/07/sinimagede-saladused.html).
Sinimägedes võideldi „Eesti eest!“ Minu põlvkonnal selles suhtes kahtlusi ei tekkinud.
“Me olime vabatahtlikud ja panime oma au mängu….meie võitlesime Teises Vabadussõjas Eesti riigi iseseisvuse taastamise eest…”
(Harald Nugiseks, rüütliristikavaler, Võitleja, 2013)
Tänavu informatsiooni ürituse toimumise kohta ma ei osanud leida. Hetkeks isegi mõtlesin, et ilmselt enam ei toimugi midagi.
Postimees.ee 28.07.2018 kell 11: 53 teatas:
„Kaitseväe poolt asetati täna hommikul pärjad Ida-Virumaal asuvale Sinimägede memoriaalile ja langenud punaarmeelaste mälestustähisele Teise maailmasõja lahingutes langenute ja kannatanute mälestuseks…
Pärgadega peetakse meeles kõiki Sinimägedes langenud sõjamehi sõltumata sellest, mis vormis nad võitlesid.“
Delfi jaoks Sinimäed olid olematud. Õhtul 28.07.2018 kell 19:56 ilmus hetkeks justiitminister Urmas Reinsalu pöördumine Sinimägedele kokku tulnud veteranide ja vabadusvõitlejate poole. Jäi arusaamatuks, kas Urmas üritusel osales või mitte. Kuhu see läkitus saadeti?
Rahustavalt mõjus kell 20.42 Ago Gaškovi video ja ka AK kell 21.00 oli tasemel. Suur tänu neile.
Postimees.ee.hommikuses teates oli ka midagi täiesti uut: „Eesti rahvas kannatas II maailmasõjas sarnaselt paljude teiste Euroopa rahvastega nii Nõukogude Liidu kui ka natsionaalsotsialistliku Saksamaa kuritegelike režiimide okupatsiooni all ja võitles nende mõlema vastu.“
Tol ajal nii ei räägitud. Öeldi lihtsalt venelased ja sakslased. Eesti natsionaalsotsialistliku Saksamaa vastu ei võidelnud. Eestlased ootasid sakslasi kui päästjaid. Uskugem sel korral eestlasi vihkavat Narvast pärit ajaloolast Weiss-Wendti: “Eesti oli arvatavasti ainuke maa natside okupeeritud Euroopas ilma organiseeritud relvastatud vastupanuta”. (http://ekspress.delfi.ee/kuum/narvast-parit-ajaloolane-eestlastel-puudub-inimlikkus?id=28787571)
Kõnekas, et seal Sinimägedes mäe otsas ilutseb memoriaal viisnurgaga. See olevat mõeldud kõigile langenuile. Ei ole ju. See püstitati vene ajal 1954. aastal punaarmeelastele. Uurisin kirjeid.
„Siia on maetud nõukogude sõjaväelased, kes langesid Suures Isamaasõjas Saksa fašistlike röövvallutajatega 1941-1945, nende hulgas Nõukogude Liidu kangelased“
Uue Eesti ajal on lisatud: „Au kangelastele, langenud võitluses meie kodumaa vabaduse ja iseseisvuse eest.“ Ei suuda aru saada, kuidas nõukogude sõjaväelased meie isesesivuse eest võitlesid.
ENSV valitsejad said paremini hakkama kui meie praegused. Kas Moskva toetus oli tõesti tugevam kui Brüsseli oma? Vene ajal oli kõik kuidagi selgem ja vähemalt arusaadavam. Me võisime käibel oleva ajalookäsitlusega nõustuda või mitte, kuid see oli konkreetne ja stabiilne. Torkas silma otsustus- ja vastutusvõime.
Mõned käibetõed. Eesti astus NSVLi koosseisu vabatahtlikult. Nii see ju oligi. Sakslased okupeerisid EestiNSV kui NSVL osa. Vene väed vabastasid oma suure kodumaa Saksa okupatsioonist. Nõukogude sõduritele püstitati ausambaid. Eesti Vabadussõja ausambad lasti õhku. Kes seda tegid? Ma polnud siiani süvenenud. Mulle oli tundunud, et vene sõjaväelased. Selgub, et ikka meie ise, eestlased.
„Pärast Eesti vallutamist 1944. a hakati hävitama veel säilinud või Saksa okupatsiooni ajal taastatud Eesti Vabariigi monumente. 15. aprillil 1945 lasti Pärnus õhku Amandus Adamsoni loodud ausammas 87-le Vabadussõjas langenule. 23. mail 1945. a arutas Vabadussõja mälestusmärkide hävitamist EK(b)P KK büroo koosolek. Hävitamist pooldas Nikolai Karotamm, kellele sekundeeris Vabadusristi kavaler Johannes Vares, kelle arvates oleks küsimusega pidanud tegelema Eesti laskurkorpus. Koosolekul osalenud Adamson-Eric oli lõhkumise vastu ja soovitas väärtuslikumad sambad säilitada ja maha kustutada võimaluse korral vaid kiri. Teda toetas Eduard Päll, kelle hinnangul olnud Pärnus toimunud õhkulaskmine sellisel kujul suur viga. Büroo otsust vastu ei võtnud. Hävitamata monumendid siiski ei jäänud ja 2. augustil saatis Karotamm ringkirja linna- ja maakonnakomiteedele, kus käskis Vabadussõja monumendid hävitada augusti jooksul. 1. septembril pikendas ta tähtaega 10. septembrini. Tähtajast kinni ei peetud, hävitustöö kestis mitu aastat..
Eesti Riigiarhiivis on säilinud põhjalik toimik vabadussõja monumentidest, mille oli aprillis 1945 koostanud EK(b)P KK Sõjaline osakond. Selles on ära toodud monumentide nimekirjad maakondade kaupa, õhkamiseks vajaliku lõhkeaine kogus ja hinnang vajamineva transpordi kohta. Näiteks väljavõte Võrumaa kohta: “/…/ Lõhkumistööde läbiviimiseks on tarvis mobiliseerida partei aktiviste 15 inimest ja hävituspataljoni mehi 275 inimest. Iga ausamba ja monumendi lõhkumistööde läbi viimiseks on tarvis 15 töölist ja 10 inimest kaitseks. /…/ Lõhkumis tööde teostamiseks on tarvis 225 kg tooli, 150 meetrit pikka /süüte/ nööri, 125 meetrit detoneeri ja 100 süütekapslit, sest kohapeal puudub lõhkumis materjal. Rusude vedamiseks on tarvis 11 veoautot, mis on olemas, kuid puudub bensiin. /…/” Järgneb 13 ausamba nimekiri.“ (https://www.riigikantselei.ee/valitsus/valitsus/et/uudised/Failid/IKUES.pdf)
Töö sai tehtud. Meie oma uues vabariigis sellega hakkama ei saanud. Isamaa loosung „Plats puhtaks!“ oli lööv, kuid tegusid ei järgnenud. Tegelikult oleks pidanud vähemalt need sambad õhku laskma. Me ei julgenud. Meil ei tekkinud sellist mõtetki. Meil puudus oma Karotamm.
Me püüame kõigest väest siltide uuendamisega rahvale selgeks teha, et need ausambad on mõeldud kõigile võitlejatele. Ausammastele viiakse pärgi eesti rahva nimel. Minu Eesti ajast tulnud põlvkond ei suuda sellest aru saada. Ei hakkagi aru saama. Need ausambad püstitati vene ajal nõukogude sõjameestele.
On kasvanud peale uus põlvkond, kes tuleb vene ajast ja on võib-olla võimeline selle demagoogiaga nõustuma. Kasvab veel uus ja veel uus põlvkond. Ja võib-olla probleemi enam polegi. Mulle tundub, et ühel hetkel võib juhtuda, et hakataksegi tõemeeli kummardama neid punaseid ausambaid ja hävitatakse hoopiski see saksa poolel võidelnute memoriaal.
Kas on maailmas veel maid, kus on ausambad vallutajatele, kes on vabastajateks tembeldatud? Kas ka mujal maailmas viiakse pärgi vallutajate sambale? Kas juudid sakslastele lilli viivad? Järsku oleme ainuke selline maa ja pääseme Guinnessi raamatusse?
“Guinnessi rekordite raamat” (inglise “Guinness World Records”) on iga-aastane teatmik, mis sisaldab valiku maailmarekordeid – niihästi inimeste saavutusi kui ka looduslikke ekstreemsusi.
Me pühitseme vabariigi 100. aastapäeva, kuid Eesti eest võidelnuid meeles ei pea. Sinimägedes ei lubatud tänavu isegi kõnesid pidada. Samal ajal rahvas pidutseb Viljandi folgil. Mis maa see on? Maa, kes oma kangelasi ei austa, on määratud hukule. Karmavõlg tuleb tasuda.
Õnneks hetkel pole ma veel üksi. Mõned kommentaarid.
Henn Põlluaas
Kui pöördusin Sinimägede mälestusürituse korraldajate poole küsimusega, kas saaksin ise ja ka EKRE esimees pidada seal tervituskõne, vastati, et see ei ole võimalik ja sõna ei saa ka mitte ühegi teise erakonna esindajad ega poliitikud, sest see olevat ohtlik (sic!) ja pealegi on valimised varsti tulemas. (EKRE Riigikogu saadiku Henn Põlluaasa FB-postitus)
andres
oma kangelaste häbenemine Sinimägede lahingute mälestupäeval on näide, mis on juhtunud eestlaste genofondiga. See on alistumise tagajärg. (Eesti Päevaleht 31.07.2018)
Arvo Sagur
Mannetu, eneseuhkuseta ja auta riik ning rahvas, kes oma paremate poegade ja tütarde mõrsukaid tehtu eest tänavad. (https://m.postimees.ee/section/122/5938055/comments)
Ülla Vähk
Niisiis nüüd asetab ametlik Eesti riik pärgi punaarmeelaste memoriaalile??? Mille poolest see riik veel NLiidust erineb? Ma küsin absoluutselt otsesõnu ja resoluutselt. Niisiis Sinimäed ongi juba ametliku süvariigi poolt muudetud nõukogude punarmeelaste kangelaslikkuse mälestamise memoriaaliks. See, et mõni aeg tagasi tohtis veel poolametlikult eesti sõduri vastupanu punakoletisele Sinimägedes meenutada (seal langes ka minu onu), siis ENAM MITTE. See kuradi riik ei erine enam faktiliselt mitte millegi poolest eesti rahva likvideerimise stalinlikust komandost. Ja ümberrahvastamise masinavärk töötab igal rindel täistuuridel.
(https://m.postimees.ee/section/122/5938055/comments)
Jaanus Betlem
Kas need on kuidagiviisi paremad, kes avaldavad igavest austust nii oma langenud isadele-vanaisadele kui ka nad tapnud Punaarmee võitlejaile?! Mina säärasest surra-murrast aru ei saa. Õigemini – see on säärane ideoloogia, mis Eesti kaitsmist 1944 ei tunnusta. (https://m.postimees.ee/section/122/5938055/comments)
Mis on Eestist saanud – Kaitsevägi tunnustas Sinimägedes okupante siltidega “Eesti rahvas mälestab!”
…Jah, komme austada kõiki sõdades langenuid on levinud kogu Euroopas. Aga mälestada võrdselt neid, kes Narvatagusest saati olid okupandid, kes sisuliselt hävitasid Narva linna ja pommitasid isegi Tallinna, kes ajasid metsades taga eestlastest metsavendi ja sundisid autokastidesse küüditatuid, ning neid, kes Sinimägedes võitlesid küll Saksa mundris, kuid selle eest, et Pika Hermanni torni heisataks sinimustvalge lipp – no see on üle mõistuse!… (29.07.2018 Uued uudised) (https://uueduudised.ee/arvamus/juhtkiri/mis-on-eestist-saanud-kaitsevagi-tunnustas-sinimagedes-okupante-siltidega-eesti-rahvas-malestab/)
Miks mina nende poiste eest võitlen? Ma mäletan neid oma isa töökojast. Nad läksid sinisilmsetena võitlema „Eesti eest!“ Kui Eesti eest võitlejad aeg-ajalt alevikku läbisid, siis saatis meie õpetaja meid neile lilli rinda panema. Ja kui meie presidendi, meie peaministri, meie valitsuse jaoks on need Sinimägedes langenud olematud, siis pean nõustuma ikka ja jälle Jaaguga.
„Ükski riik, ükski poliitiline doktriin, ükski võim ega valitsus, ükski lipp ega põhiseadus ei ole väärt seda, et selle nimel ilma jääda oma elust.”
(Jaak Urmet, 01. 08.2013 Eesti Päevaleht)
maretehlvest 