Toimumiskoht: Original Sokos Hotel Viru (Viru väljak 4, Tallinn)
Toimumisaeg: N, 13. aprill 2017
Korraldaja: Tallinna Perearstide Selts, Eesti Infektsioonhaiguste Selts, Celsius Healthcare
Konverentsi korraldus oli väga hea, eriti kaks esimest sessiooni, mis lõppesid diskussiooniga. Kolmandale sessioonile diskussiooni ei järgnenud. Väsimus andis tunda. Kolmas sessioon oligi liiast.
Esimeses sessioonis räägiti koostööst nakkushaiguste ja peremeditsiini erialal. Teises sessioonis võeti vaatluse alla viirushaiguste tänapäevane ravi ja diagnostika. Konverentsi kolmandas sessioonis käsitleti viirushepatiite ning rändekriisi meditsiinilisi kõrvalmõjusid.
Esinesid perearstid, Tartu Ülikooli ja Lääne-Tallinna Keskhaigla arstid. Osa ettekandeid oli kõlavate pealkirjadega, kuid sisu pealkirjale ei vastanud.
Räägiti viirustest ja antibiootikumidest. Viimaseid puudutati küll möödaminnes, kuid minu jaoks jäi see kõlama. Kopsupõletike ravis olevat küllaldane kolmepäevane antibiootikumide kuur. Klinitsistina olen veendunud, et jääb väheseks. Aitab ainult neil juhtudel, kui kopsupõletikku ei olnud.
Hämmastas antibiootikumide kasutamine profülaktilistel eesmärkidel nii enne operatiivset ravi ja kontaktsetel meningokokikoldes. Küsimus oli ainult selles, et kes seda ravi läbi viib. Kas perearst? Minu nooruses oli antibiootikumide kasutamine profülaktilistel eesmärkitel tabu. Nali, et polüpragmaasia vastu võideldes on jõutud antibiootikumide määramiseni tervetele.
On kasutusele võetud uudissõna „tonsillofarüngiit“. Ei leidnud ühestki sõnaraamatust.
See oli minu teine kohtumine perearstidega. Esmakohtumine toimus möödunud aastal nende sügiskonverentsil. Olin tahtnud nendega tuttavaks saada. Kõikidest esinejatest – Karmen Joller, Karin Pärnpuu, Lembi Põlder, Le Vallikivi, Reet Laidoja, Zinaida Gaiduk – jäi väga hea mulje. Perearstid on tublid, täiskasvanud inimesed, töötavad südamega. Uurivad oma haigeid, kutsuvad tagasi, konsulteerivad, tutvuvad kirjandusega, viivad asjad lõpuni. Mida veel tahta? Tartu ülikool ja infektsionistid jäid neile alla. Ei oleks tohtinud.
Perearstidel on juht, erialaliider Diana Ingerainen – entusiast, innovatiivne, otsib uusi väljakutseid. Ta tahab teha ja teeb. Ta kaitseb oma arste.
Pediaatrid on algusest peale välja tulnud mõttega, et perearstid ei saa lastega hakkama, vajavad abi. See teave on aeg-ajalt ka ajakirjandusse jõudnud. Nende abistamiseks on nõutud lausa määrusi ja seadusi.
„Sotsiaalministeeriumi ja Eesti Lastearstide Seltsi ühine otsus soovitab juba sel aastal ja lubab 2005. aastal sotsiaalministeeriumi määrusega muuta laste konsulteerimise kriitilistel eluperioodidel lastearsti poolt perearstide jaoks kohustuslikuks.“ (Laps vajab lastearsti.Tervishoiureformist Tallinna lasteteenistuses, Merike Martinson, Eesti arst, 2004 ,5). Hetkel tahetakse valitsuse tasemel hakata nõudma imikute patronaaži.
Diana Ingerainen: „Miks tulla välja sellise suure rahvateavituskampaaniaga, et see on nüüd kindlasti meede, mis võiks Eestimaal laste elusid päästa.“ (Med 24)
Perearstid jätsid mulle väärika mulje. Ma olen kindel, et nad saavad lastega hakkama ja vajadusel konsulteerivad ka pediaatriga. Leiavad üles kolleegi, kellega nad sobivad ja kellest lugu peavad. Tunnistan, et mul hakkas pediaatrite pärast häbi. Nendepoolne pidev perearstide töösse sekkumine tundub lapsikuna ja ebakollegiaalsena. Kolleege tuleb austada. Loodan, et valitsus neile appi ei tule.
Samas rõõmustas liidri olemasolu. Väikeses Eestis on raske neid leida. Perearstid on endale liidri leidnud. Perearstidele edu ja kordaminekuid! Loodan parimat!
maretehlvest 