Minu isa oli rätsep. Eesti ja saksa ajal rätsepad töötasid kodus. Enamasti oli neil ka abiline, minu isal küll alati. Saksa ajal oli isal Palamuse alevis Goldbergide villas töötuba. Abiliseks oli Tartu noormees Raul.
Möödunud sajandi esimesel poolel rätsep kuulus veel eliidi hulka. Maal oli rätsepa töötuba vaimseks keskuseks, kuhu õhtuti pärast tööd koguneti maailma asju arutama. Muid võimalusi jututubadeks tollal lihtsalt polnud. Et isa töötuba mingi töökoda olnuks, sellele ei osanud ma mõelda. Vene ajal muutus töökoda minu jaoks suureks probleemiks ülikooli õppima pürgimisel. Milles oli siis küsimus? Toon siin ära mulle saadetud kirja.
To-nr.288.
22.07.52. Sm. E M
Tallinn, Nõmme, Männiku tee nr. 52 k.1
Teie avaldus Tartu Riikl. Ülikooli astumiseks on veel läbivaatamata, kuna elulookirjeldus osutus puudulikuks. Nimelt, Teie ei kirjuta, kas isa omas kodanlisel ja okupatsiooni ajal oma rätsepakoda või töötas teiste juures palgatöölisena, samuti ema; miks vanemad on lahku läinud ja millal, kus on praegu Teie isa ja millega tegeleb.
Valgustage täpselt ja põhjalikult uues elulookirjelduses kõik juurde lisatud “meelespea”s tähendatud küsimused ja saatke see elulookirjeldus viivitamata TRÜ Vastuvõtukomisjonile.
TRÜ Üliõpil. Vastuvõtukom.
vast. sekretär (I. Suvorova)
Selgub, et töökoja olemasolu oleks olnud minu jaoks suureks takistuseks arstiks saamisel. Pidanuks ju vastupidi olema. Selle olemasolu oleks ju viidanud positiivsetele geenidele.
Töökoja küsimus tõusis uuesti probleemiks kolme aasta pärast. Kuna minu isa metsavendlus oli ilmsiks tulnud, kutsuti mind ülekuulamisele miilitsaosakonda. Äge noormees nõudis, et ma isa metsast välja kutsuksin. Ähvardas mind ülikoolist väljaheitmisega. Ka tema tundis huvi isa töökoja vastu.
Lõpuks läks noormees endast välja, karjus minu peale. Poisi kisa tundus mulle isa halvustavana ja mul tekkis kaitsepidurdus. Rohkem ma küsimustele ei vastanud. Mina mõtlesin, et miks siis isal seda töökoda, suurt ja muljetavaldavat, polnud? Mulle tundus, et seda töökoda omades olnuks mu isa hoopis väärikam ja tähtsam.
Mina olin töökojana silmas pidanud omaette maja. Ja alles nüüd, seitsekümmend viis aastat hiljem, saan aru, et isal töökoda ju oligi. Ja milline veel! Omaette rõduga tuba Palamuse kõige ilusama majas. Kahju, et ma siis selle peale ei tulnud. Kindlasti oleksin poisile jaatavalt vastanud, et isa tähtsust tõsta. Minu ema on targem olnud. Küsitlusele töökoja kohta on ta 1940. aastal vastanud jaatavalt, pidades silmas oma kodus töötamist.
Sinna minu isa töökotta õhtuti kogunesid noored mehed. Isegi 16-aastane naabripoiss, kelle ema oli ideeline kommunist, Tartu koonduslaagris ravil olnud. Millest räägiti? Meenutati ilusat Eesti aega, kiruti kommuniste ja kardeti venelaste tagasitulekut. Jutud olid igati patriootlikud. Eesti riik ja eestlane olid au sees. Aeg-ajalt ehmatati, et kas naabripoiss ka siin on. Räägib kodus emale ära. Kas see oli nali? Oli ju saksa aeg. Saksa „okupatsioonist“ juttu ei olnud. Saksa aega tegelikult okupatsiooniks ei peetudki. Sakslasi oli oodatud kui vabastajaid.
Töötuba avaldas mulle muljet. Püüdsin ikka sinna minna, mõnikord juba pärast kooli. Meelde on jäänud 1944. aasta, kui meeste jutud muutusid tõsisemaks. Meid ähvardas Punaarmee poolt „vabastamine“ ja tagasitulev vene aeg. Üksmeelselt oldi valmis isamaa eest võitlema minema: „Eesti eest! Ainult Narva piirini. Kaugemale pole meil asja.“. Ma ei tea, et keegi oleks kartulivagude vahele peitu pugenud (Mari Tarand, Ajapildi sees, 2008). Ka minu isa läks sõtta “Eesti eest!”. Meie kooliõpetaja saatis meid noormeestele lilli rinda panema. Mina kümneaastasena tundsin nende üle uhkust.
Kahjuks jäid need noormehed kaotajate poolele. Vene ajal said nad kümme aastat koolitust Siberi avarustes. Ka edaspidi jäid nad tõrjutuks. Uues Eestis tekkis lootus. Tundus, et tõde saab jalule seatud. Kahjuks seda ei juhtunud. Esimesena taunis neid Malle Salupere 21. sajandi alguses. Peagi oli teisigi arvamusliidreid, Jaan Kaplinski jt. Sinimägedes võitlemine olla vale olnud, kuna sellega anti sakslastele lisaaega juutide tapmiseks. Uskumatu! Ma saan nii aru, et venelaste vastu ei tohtinudki võidelda! Kuidas saab üldse selline mõte tekkida? Kus on meie ajaloolased, ka valitsus, kes tõe jalule seaks.
Saksa sõjaväes võitlesid eestlased Eesti iseseisvuse eest. Loodeti Vabadussõja kordumist. Tänaseks on need võitlejad peaaegu kõik surnud. Miks me neid väärikalt ei austanud? Riik, kes oma kangelasi ei austa, on määratud hukule.
Kas need noormehed ausammast vääriksid?
Mitte mingil juhul, on meie tänane seisukoht. Fašistid niisugused! Lihulas üks ausammas juba oli, kuid „õnneks“ meie peaminister Juhan Parts teisaldas selle 2. septembril 2004.a. Lagedile Eesti Vabadusvõitluse muuseumi.
Kas sammas muuseumist tagasi tuua? Samba paigaldamist peab oluliseks EKRE fraktsiooni liige ja riigikogu esimees Henn Põlluaas.
“See on väga tore algatus, kuna ausammas oli Eesti meestele. See polnud õige, et kunagi Partsu valitsuse ajal politsei koerte ja pipragaasiga sammast kaitsvaid inimesi eemale ajas,” märkis Põlluaas. Ta nentis, et kuigi mälestusmärgil on sõdur vales mundris, oli vaenlane, kelle vastu Saksa vägedes eestlased võitlesid, õige.” (09.07.2019, https://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/lihula-saksa-vormis-soduri-sammas-pannaksegi-tagasi-polluaas-ja-madison-toetavad-kohalike-algatust?id=86780419)
Temaga nõustub ka EKRE liige Jaak Madison, nüüdne eurosaadik. “1944. aastal polnud eestlastel palju valikuvõimalusi, et millises vormis sõdida bolševistliku Punaarmee vastu….Kuna tegemist oli meestega, kes sõdisid Eesti iseseisvuse eest, siis kahtlemata tuleb neid meeles pidada ja ausammas on kõige vähem, mida selleks teha saab.“ (Samas)
Meie peaminister Ratas ei ole nendega nõus:
“Mina arvan, et tema [Lihula ausammas] õige koht on Lagedil,” (11.07.2019, https://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/peaminister-lihula-sammast-ei-tohiks-tagasi-lihulasse-viia?id=86807895). Elu on huvitav. Tuleb valida õige pool – võitjate pool. Ausambad püstitatakse ainult võitjatele.
Kõnekas, et see Palamuse kõige ilusam maja on räämas ja lagunemas, veranda peal asunud rõdu piirded olematud. Maja nagu räägikski meie eest. Kas tõesti tänapäev ongi niisugune nagu see räämas maja?
Need „Eesti eest!“ sõtta läinud noormehed on mälupildina ikka mu silme ees. Alati olen neid kaitsma asunud. Eesti riik on neile võlgu. Ma tunnen, et mina ka. Pean oma võla tasuma. Paigaldan töötoa uksele mälestustahvli.
Sellest rätsepakojast mindi
1944. a. võitlema
„Eesti eest“
maretehlvest 